Kui keegi proovib mõnda tarkusetera või nippi jagada, siis esimene emotsioon on tihtipeale ‘’jaa-jaa, tean-tean’’.
Aga nagu Harv Eker ühel oma koolitusel väga tabavalt ütles: “Mida me ei tee, seda me ei tea.” (If you don’t do it, you don’t know it). Hiljuti sain ühe hea õppetunni suhtumise vallas, mille kohta oleksin muidu öelnud, et tean-tean.
Minu päeva esimene TOTAALNE EBAÕNNESTUMINE
Kuna sellesügisene haiguslaine ühtegi meie lastest ei säästnud, veetsime neljakesi terve päeva koduste seinte vahel.
Olin seadnud endale eesmärgiks kodu lõpuks läikima lüüa, maksku mis maksab ning kasutasin iga vaba hetke enda õilsa eesmärgi poole püüdlemiseks. Ma tunnistan, et see eesmärk oli päris ekstreemne arvestades seda, et ma olin kodus kolme haige lapsega, aga julge hundi rind on rasvane.
Kui meie kodune resto oli lõunasöögi serveerimise lõpetanud ning rahulolevad kliendid mõnusast kõhutäiest ägisesid, läksin teisele korrusele meie väikest printsessi magama panema.
Poisid jäid alumisele korrusele rahulikult enda töövihikute ja värvi raamatutega tegelema. See oli aga üks nendest päevadest, mil meie noorim võsuke kohe kuidagi iluunne ei tahtnud suikuda. Seega võttis see protsess mul kauem aega kui tavaliselt ja olgem ausad, TOTAALSELT EBAÕNNESTUS!
Kui ma ise enda planeerimata iluunest tunnikene hiljem ärkasin, silkas ja kilkas väike kaunitar endiselt nägu naerul mööda tuba ringi. Lõuna Unemati oli vist ema ja tütre segamini ajanud.
Kerge ohkega andsin loobumisvõidu ning suundusin tagasi alumisele korrusele, et veidi aja pärast uuesti üritada. Kuulsin eemalt poiste rõõmsaid kilkeid ning hinge kerkis õrn ärevus. Mis projekt siis seekord!? Minu ustav kuues meel ei vedanud mind alt.
Uskumatu, milline nägi välja meie elutuba
Elutuppa astudes olin sattunud justkui talvevõlumaale. Terve tuba, põrand täis mänguasju, vaip ja diivan olid kõik kaetud ühtlase valge vaibaga.
Noorsandid tiirutasid rõõmsalt jahupakiga ringi muudkui seda rõõmu juurde külvates. Kui arvate, et söögilaud, aknad ja köök olid sellest lumemöllust pääsesid, siis siinkohal pean teile pettumuse valmistama.
Meie hoogsad lumemöldrid olid omadega jõudnud isegi esikusse, WC-sse ning majandusruumi. See jahupakk tundus küll põhjatu olevat. Arvate ilmselt, et ema ilmudes lumesadu lakkas, aga ka siinkohal eksite kahjuks rängalt.
Meie Elsa meesversioonid said hoopis hoogu juurde ning otse minu silme all, kui ma tardunult seda pilti vaatasin, muutus terve alumine korrus aina valgemaks ja valgemaks.
Väikeõde vaimustus silmapilkselt ning tormas täiskiirusel talvemõnusid nautima. Tõele au andes oli ju see mõte mul peast läbi käinud, et kuivainete riiuli korrastamist ei tasu lõunaks pooleli jätta. Aga no kui valik on korras riiul või näljased lapsed ja uneaeg… selle rehkenduse tegemiseks ei pea just matemaatika geenius olema.
No kuidas ma küll niimoodi enda emotsioonide üle kontrolli kaotasin?
Meie peres oli ainult üks inimene, kes sellest vara kätte jõudnud talvest ei vaimustunud. Kas suudad ära arvata, kes see võinuks olla?
Kui su pakkumine on nüüd, et selleks oli nende rõõmurullide ärritunud ema, kes oli hommik otsa koristanud ning planeerinud sellest viimasest pakist jahust õhtusöögiks pannkooke küpsetada, siis seekord sulle 100 punkti! Tundsin, kuidas emotsioonid võtsid võimust! Ma ei teagi, mis mind sel hetkel rohkem ärritas, kas tühja läinud hommikune koristamine ning ootamatult ilmunud “väike lisaprojekt” või luhtaläinud õhtusöögi idee.
Igaljuhul oli selles talvemuinasjutus oma roll ka kurjal Lumekuningannal, kes käsutas nüüd kõik rivvi, lumelabidad kätte ja koristama ning selleks ei kasutanud ta mitte enda kõige sõbralikumat hääletämbrit.
Väikeste lumejüngrite näolt peegeldus suur pettumus. Aga miks??? Nii tore ju!!! Vastumeelselt allusid nad kurja kuninganna survele ning asusid lund hunnikutesse lükkama.
Parim õppetund meie lapsehoidjalt
Järgmisel hommikul pidin varakult kodust lahkuma. Kuulsin eemalt, kuidas lapsehoidja esikusse astus ning naeru kihistas. Väga rõõmustav, kui kellelgi 6.30 hommikul nii hea tuju on. Teda tervitama minnes sain aru, et talle teevad nalja meie esiku garderoobi peegeluksed, millelt vaatasid vastu valged lõbusad käpajäljed – meie eilse lumepeo asitõendid. “Mis siin juhtunud on?”, päris ta rõõmsalt.
Juhtunut meenutades tuli tegelikult endal ka naer peale.
Kas pole kummaline, et situatsioon, mis ühel hetkel vihale ajab, tundub tagantjärele vaadates väga naljakas.
Kas ei võiks siis kohe seda kerge huumoriga võtta? Tean ju hästi, et 10% meie suhtumisest on see, mis meiega juhtub ja 90% on see, kuidas sellele reageerime. Teoorias nii lihtne, aga selle harrastamist praktikas pean veel palju harjutama.
Aga vähemalt on tänuväärne, et inimesel on 3 imearmsat õpetajat, kes igapäevaselt nii palju võimalusi oma suhtumise arendamiseks annavad. Tean, et see ei tundu väga tore sel hetkel, kui nad sinu vererõhuga mängivad, aga tean ka seda, et me ei muudaks oma rõõmupalle karvavõrdki.
Olen tänulik enda lastele selle õppetunni eest ja lapsehoidjale, kes asjad perspektiivi pani.
Jõudu ja jaksu kallid lapsevanemad. Kõik on võimalik!
Armastusega,
Annika
P.S. Mõtle ühele enda sõbrale, kellel võiks sellest postitusest kasu olla ning jaga seda temaga! Kõigile kulub päeva killuke positiivsust ning nii tema kui ka mina hindame seda kõrgelt!
