Paar aastat tagasi osalesin seminaril, kus esineja küsis: “Kes usub, et suhtumine (attitude) on midagi, mida ta suudab kontrollida?” Mäletan hästi, et tõstsin julgelt käe. Loomulikult suudan ma enda suhtumist kontrollida. Mida ma siis veel kontrollida suudan kui mitte enda suhtumist?
Kas suudan kontrollida enda meeleolu?
Tahan teiega jagada üht meenutust ajast, kui olin veel Tallinna lennujaama tihe külastaja näitamaks kui suurepäraselt ma siis enda suhtumist suudan kontrollida:)
Lendasin tööreisile Poola (armastasin neid kutsuda enda lõunamaa reisideks) . Oli varane hommikutund lennujaamas ning läbisin parajasti turvakontrolli. Armastan mõelda endast kui suhteliselt kogenud reisijast, kuid seekord kõrvaltvaataja selle väitega ilmselt nõustunud ei oleks. Olin unustanud käekotti väikese kätekreemi tuubi. Seega võeti mind kõrvale. Seejärel avastas tollitöötaja, et tema arvates on minu vedelike kott liiga suur ning käskis selle ümber pakkida. Möödujad võisid küll mõistatada, et miks on vaja käsipagasis kaasa vedada 20 erinevat tuubi.
Nad muidugi ei teadnud, et lendan pidulikule banketile ning pakkisin asju kell 3 öösel. Õnneks aitas abivalmis töökaaslane mind hädast välja, kuna tema plastikkotis oli ruumi küllaga (ilmselgelt oli siis tegu meesterahvaga). Kogu see kadalipp koos ümberpakkimisega läbi käidud, istusime õnnelikult lounges ning nautisime hommikusööki.
Kaotasin enda telefoni!
Tahtsin jagada veel viimased juhised abikaasale, kes jäi lastega seekord koju meeste kvaliteetaega nautima. Olles läbi tuuseldanud viimse kui enda põhjatu käekoti nurgakese sai selgeks, et mida ei olnud, see oli mu armas kallis telefon!!! Sügava ohkega adusin, et ilmselt oli see jäänud turvakontrolli. Ajasin end oma mugavalt toolilt püsti ning suundusin tagasi. Minu imeline kommunikatsioonivahend ootas mind tänulikult. Mis seal ikka, saingi veidi rohkem samme tehtud enne mitu tundi istumist.
Kaotasin enda läpaka!!!
Aeg möödus kiirelt ning juba istusingi õnnelikult lennukis valmis õhku tõusma. Ees ootas imeline Poolamaa. Otsustasin, et annan enda õhtuse seminari ettekandele veel viimase lihvi. Kummardusin kotist sülearvuti järele kuid mida ei olnud, OLI MINU ARVUTI!!! Läks vaid hetk taipamaks, et ka see oli järelikult turvakontrolli jäänud. Unise peaga ma selle puudumist muidugi ei märganud, kui enda telefoni kotis taga ajasin. Mu ettekanne, mu failid, mu töövahend!!! Kas elu ilma arvutita isegi eksisteerib???!!!
Millegipärast olin veendunud, et ei näe enda arvutit enam kunagi. Oleksin tahtnud paar kurjemat sõna öelda. Õnneks välistas selle kõrvalistmel lehte lugev soliidne härra. Hingasin sisse, välja ning sain aru, et ma ei ole siiski nii hea enda suhtumise (attitude) kontrollimises kui ma arvasin.
On nagu on. Kontrolli mida saad!
Kui asjad lähevad mitte just soositud suunas on paar tehnikat, mis hästi töötavad:
- Keskendu asjadele, mis on hästi.
- Kontrolli seda, mida saad ning ära muretse kõige muu pärast.
- Usu, et iga asi juhtub põhjusega ning ilmselt tuleb sellest veel midagi head välja.
Mis ma nüüd siis peale hakkan? Võtsin appi kõik tehnikad enda rahustamiseks, mis pähe tulid.
Mille eest ma tänulik olen? Hmm. Vähemalt oli mul kaasas märkmik! Jumal tänatud sellegi eest! Ja telefon oli ka. Nii et päris ära lõigatud ma tsivilisatsioonist siiski polnud. Mõtlesin, et hetkel ma ei kujuta seda küll ette, miks sellise asja juhtumine küll hea võiks olla. Siiski veensin ennast, et ma millalgi mõtlen veel tagasi ja leian, et see oli parim asi, mis sai juhtuda.
Nii, mis variandid mul on?
Tundub, et täna ei tule traditsioonilist powerpointi vaid rohkem nagu workshop. Võtsin enda märkmiku ning asusin seda ette valmistama. Õnneks kestis lend paar tundi ning kuna olin otsustanud mitte muretseda selle pärast, mis oli juhtunud, vaid keskenduda 100% parima workshopi loomisele, lendas mõte nagu kuul! Lisaks ettekandele sain lennu ajal veel paar projekti valmis mõeldud. Ma isegi ei kujutanud ette, et selle aja jooksul nii produktiivne võin olla. Hakkasin vaikselt juba tajuma unustuste hõlma vajunud märkmiku ja pliiatsi võlusid. Ei mingeid segavaid faktoreid – vaid mina ja mu mõtted.
Miks on hea aega ajalt enda läpakas ära kaotada?
Workshop õnnestus imeliselt ning tuli kindlasti hoopis parem kui see, mis ma esialgu olin kavandanud.
Tegelikult oli arvuti turvakontrolli unustamine tõesti üks parimaid asju, mis viimasel ajal minuga on juhtunud ning olin isegi kergelt kurb, kui mu see päev hiljem mulle järele jõudis. Miks? Olin avastanud taas enda jaoks märkmiku ning pastaka võlu ning terve ülejäänud reisi ei avanudki ma enda arvutit. Selle reisi käigus leidis aset mitu suurepärast vestlust ilma igasuguse ekraanita. Õhtul hotellitoas panin kirja enda mõtteid oma kallisse märkmikusse ning tundsin, et olen siin ja praegu ning mõnus on olla.
Jaga kommentaaridesse enda mõtteid selle kohta, millal viimati teadlikult sulgesid enda arvuti ning telefoni veidi pikemaks ajaks ning mis oli selle hulljulge eksperimendi tulemus? Kui sa sellist katset veel teinud ei ole, siis katseta! 🙂
Vasta ka enda jaoks järgnevatele küsimustele ja saada meilile, et sobival ajal üle vaadata.
Sinu vastuseid ei salvestata kusagil ja need on ainult sulle kasutada.
