Uurimistöid tänulikkuse mõjust on rikkalikult ja pole üldse üllatav, et enamus tulemusi on positiivsed. Uuringud näitavad, et tänulikud inimesed on õnnelikumad, tervemad, paremates suhetes jne.
Ilmselt nõustuvad kõik, et tänulikkus on kasulik ja hea. Sellest hoolimata ei kuulu see kahjuks tihti meie igapäeva praktika hulka. Enda ümber vaadates on ju nii palju, mille üle viriseda. Eriti praegu. Mida teha, et seda muuta? Siinkohal on meil lastelt üht-teist õppida ning täiskasvanutel aeg elukooli pinki uuesti nühkida.
Kuidas lapsed oskavad tänulikud olla.
Õhtud on meie peres tihti ema-isa enesekontrolli proovikiviks. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks väsinud lapsed ei võiks lihtsalt magama jääda nagu nende eeskujulikud vanemad neile õhtujuttu lugedes tavaliselt teevad:). Nad peaksid ju meie peegelpildid olema. Miks nad siis meie magamist ei peegelda???
Oleme ehk ise liiga osavad lugejad, et paneme hoopis ennast magama nagu hüpnotisöör, kes ise oma hüpnoosi alla langeb. Raske on nii andekas olla 😀 Ühel järjekordselt väljakutseid täis õhtul peale tavapärast trilli-trallitamist ning veesõda vannitoas (sõja kaotasid loomulikult vanemad, lapsed 1 – vanemad 0) olime enda väikesed põngerjad lõpuks kuidagi voodisse suutnud meelitada. Seis on viigis.
Õnnestus sisse panna veidi rahulikum käik ning kuidagi ka saavutada üksmeel õhtuse lektüüri osas. Ma ei teadnud, et härrad sellised kirjanduskriitikud on. Küll 2- ja 4-aastasel võib ikka kirjandusklassika osas erinev maitse olla ning väga jõuline läbirääkimise stiil. Üksmeel saavutatud, viisime teema üle tänasele päevale. Meil on kombeks küsida poistelt enne uinumist, mille eest nad tänulikud on ja miks oli täna hea päev.
Vanem poeg teatas, et igaüks saab nimetada täna kolm asja ja tema alustab. Ta väljendas tänulikkust, et venna jagas temaga küpsist (nr. 1), et temal oli ka piisavalt iseloomu jagada vennaga enda küpsist (nr.2) ja et meile sündis väike õde (nr.3). Imestasin, kuidas lapsed suudavad leida rõõmu asjades, mida täiskasvanud isegi tähele ei pane (pean siinkohal muidugi silmas küpsise jagamist ja mitte väikeõe sündi, mis emalegi sugugi kahe silma vahele ei jäänud:)) Kui tihti oskame meie väikestest asjadest rõõmu tunda?
Kuidas mina tänulikkust õppisin.
Ma ise õppisin tänulikkust USAs raamatuid müües. Nähes tuhandeid erinevaid elusid, õppisin tõeliselt hindama oma elu ning inimesi enda ümber. Sain aru, kui vedanud mul on pere, sõprade, tööga jne. Igal hommikul tööle sõites mõtlesin, mille eest ma tänulik olen ning õhtul koju sõites tegin sama. Kuna meie töö oli väga palju seotud tulemustega, siis võttis tänulikkusele keskendumine pinge maha ning meenutas, mis elus tõelist väärtust omab. Sain aru, et minu tänase päeva tulemus ei muuda fakti, et mul on suurepärane elu ning tuhat muud asja, mille eest tänulik olla.
Tänutunne on säilinud siiani. Igal hommikul ärgates mõtlen esimese asjana, mille eest ma tänulik olen. Hommikusöögi ajal panen enda Tänulikkuse Päevikusse ka selle kirja. Õhtul mõtlen, mis täna hästi läks. Abikaasaga koos meenutame üksteisele igapäevaselt, mille eest me tänulikud oleme ja miks meil on hea elu ning ka üksteisega väga vedanud (no minul on vedanud ja tema on õnneks väga leplik:)).
Tänulikel vanematel on tänulikud lapsed
Tahaksin uskuda, et tänu meie eeskujule on tänulikkus ka meie poistele külge hakanud. Kuigi näeme nendega aeg-ajalt ikka vett ja vilet, on väga südantsoojendav kuulda, kui nad südamest tänu väljendavad, et neile maailma parima õhtusöögi valmistasin (hea, kui ootused madalal hoiad ning munapudruga rõõmu saad valmistada:), aga ma ei kurda ja võtan komplimendi hea meelega vastu) või toa aitasin korda teha. Kui nad siis veel lisavad, et küll nad on tänulikud, et ikka meie perre sündisid, siis saavad küll paugupealt kõik enda päeva koerustükid andeks.
Väidetakse, et tänutunne tervendab. Ma nüüd meditsiinilisest vaatepunktist jään küll põhjendamisega hätta, kuid kindlasti olen ise tundnud, kuidas tänulikkus paneb asjad perspektiivi ning muudab olemise rahulikuks ja rõõmsaks.
Tänulikel vanematel on tänulikud lapsed.
Mille eest olla tänulik?
Kui tihti mõtled sina, mille eest sa tänulik oled? Kas märkad väikseid kingitusi, mis igapäevaselt sinuni jõuavad, olgu see siis kasvõi naeratus võhivõõralt.
Tasub olla tänulik selle eest, et sul on käed, jalad, silmad, kõrvad – liigud, näed ja kuuled. Ole tänulik, et sul on nõud, mida pesta (järelikult ka söök, mida süüa); tuba, mida koristada (järelikult on sul kodu); pesu, mida pesta jne. Äkki oled lausa selline õnneseen, et sul on isegi telefon või arvuti, kust seda postitust saad lugeda. Asjad, mida meie võtame iseenesest mõistetavalt on paljudele vaid unistus. Proovi jalutule selgitada, kui muserdatud sa oled, et tänu uutele piirangutele on nüüd kohalik jõusaal kuu aega suletud… . Nagu ma eelnevalt ütlesin, tänulikkus paneb asjad perspektiivi.
Hiljuti veetis noorem poeg terve päeva vanaemaga, mis tähendab, et oli terve päeva tähelepanu keskpunktis. Õhtul teatas õnnelik noorsand, et täna oli küll tema unistuste päev. Ta vend teatas selle peale, et temal on iga päev unistuste päev.
Kas sinul on iga päev unistuste päev? Kutsun sind üles laste moodi hindama väikseid rõõme igas päevas ning olema südamest tänulik. Oleme vahelduseks nende peegelpildiks.
Vasta ka enda jaoks järgnevatele küsimustele ja saada meilile, et sobival ajal üle vaadata.
Sinu vastuseid ei salvestata kusagil ja need on ainult sulle kasutada.
