Kas sinu elus on olnud hetki, mil kannatamatult ootad järgmist etappi? Uut töökohta, suvepuhkust, järgmist aastat või lihtsalt homset päeva? Kevadet? Sest tulemas on parem, kergem, ilusam… teisel pool on rohi ikka rohelisem ja munad kollasemad.
Järgmine etapp elus on kindlasti lihtsam. Kas ikka on?
Elus pidevalt järgnevat etappi oodates võib juhtuda, et unustame nautida seda hetke, kus me just praegu oleme. Tuleb tunnistada, et olen ka ise sellise käitumise eest aeg-ajalt süüpingis.
Lõpetasin mõni päev tagasi Isabelle Filliozat raamatu pealkirjaga “Minu mõistus on otsas”. See räägib 1-5 aastaste laste jonnihoogude ning nõudmistega toime tulemisest. Ja no neid kaebusi ning protestiavaldusi tuleb meie majapidamises aeg-ajalt nagu kuulipildujast. Kaebusi jagatakse sama helde käega nagu Oprah jagab autosid oma publikule – ema saab kaebuse, isa saab kaebuse, venna saab kaebuse, isegi beebi saab kaebuse – KÕIK SAAVAD KAEBUSE!!!
Nii et kui arvate, et selle raamatu valikul oli mingi seos sellega, et umbes 37 korda päevas tunnen, et minu mõistus on küll otsas, siis olete täielikult õigel teel! Hea raamat! Soovitan! Tundus, et autor kirjeldab hirmuäratava täpsusega juhtumisi meie maja seinte vahel. Ta oleks meid nagu läbi kaamera jälginud… Inglastel on vist õigus – ei tasu neid prantslasi ikka usaldada. Kindlasti on neil G4Sga mingi salajane diil 😀
Mis on see tegelik “valgus tunneli lõpus”
Nii et ideid sain kõvasti, kuid tegelikult oli parim mõte hoopis raamatut kokkuvõtvas koomiksis.
Raseduse lõpusirgel ei jõua me lapse sündi ära oodata. Kas ta siis kalendrit ei tunne? Tähtaeg oli juba üleeile! Lõpuks on ta siin. Ilmneb aga uus väljakutse. Beebide koolis on unustatud mainida, et öö on siiski magamiseks. Ooperikooli sisseastumiskatsetega on veel aega.
Kannatamatult ootame, millal ükskord äratuskellaga ärgata saab. Siis hakkab ta roomama, kõndima ning järsku on ohus kogu meie kodu kallis vara, taimed, koduloomad ning pidevalt ka väike persoon ise.
Sündinud on uus sisekujundaja, kelle maitse vanemate omast aga oluliselt erineb. Ei jõua ära oodata, millal ta lõpuks selle lasteaiakoha saab, andes sellega kodusele politseile väikese hingetõmbepausi.
Nüüd on ta lõpuks lasteaias, aga õpiks ometi ise riietuma ning aru saama, et lasteaia restoranis serveeritaks hommikusööki ainult kindlal kellaajal. Kiirusta mu kallis, palun kiirusta!
Lõpuks on ta teismeline. Suudab nüüd küll iseseisvalt riietuda (moe valik on muidugi suure küsimärgi all), kuid kellelt ta küll päris nii kohutava muusikamaitse? Ja miks on vaja, et ka naabrid seda kuuleks.…? Koliks juba oma elu peale ja saaks lõpuks rahu ja vaikust.
Lõpuks on vaikus taas majas. Teismelise tuba on korras ja tühi, kuid tühjus on järsku ka vanemate hinges. Kuidagi kurb ja liiga vaikne on. Lappad siis härdusega beebialbumit ja mõtled, et kuhu see aeg nii kiiresti kadus…??? Ja siis polegi muud, kui hakkame kannatamatult lapselapsi ootama, sest lapsed on ju nii nunnud… Pidevalt ootame midagi ja kui see kätte jõuab, ootame juba järgmist etappi.
Leia ilu just PRAEGUSES HETKES ning unusta ootamine!
Kuidas lapsed oskavad hetkes olla ja seda nautida
Järjekordselt sain mõtlemapaneva õppetunni enda lastelt. Algul ei suutnud mu vanem poeg kuidagi leppida mõttega, et ema nõuab enne õhtusööki mängutoa korda tegemist. Mis mõtet sellel on? Nagunii on ju kogu aeg vaja kõigi mänguasjadega mängida. Lõpuks jõudis pärale, et selle kinnisidee taga seisab ema kui vankumatu tinasõdur.
Noorsand leppis olukorraga ning asus korrastama. Vaikse ümina saatel leidsid mänguasjad kohad enda riiulitel. Mõne aja pärast teatati mängutoast: “Küll on koristamine ikka lõõgastav tegevus. See on tegelikult maailma kõige lõõgastavam tegevus.” Oled sa ikka minu laps? 😀 Selle asemel, et kannatamatult oodata, millal tuba ükskord korda saab, õppis ta, kuidas nautida käesolevat protsessi.
Hiljem värvisime koos värviraamatut ning ta kommenteeris: “Vot see on alles elu. Mis saaks veel parem olla, kui pärastlõunal koos emaga värvida ja joonistada?” Pean tunnistama, et minu mõtted keerlesid juba selle ümber, mida õhtusöögiks valmistada, mis homne päevakava ette näeb ning kas jõuan äkki veel ühe masinatäie pesu ära pesta.
Minu väike mentor meenutas mulle, et naudi seda, mida sa hetkel teed. Tõesti, mis saaks sellest veel parem olla, kui oma ägedate lastega koos aega veeta? Enne kui aru saan, on nad juba teismelised ning siis on kodu neile rohkem Bed & Breakfast kui kvaliteetaeg vanematega.
Selle asemel, et kogu aeg midagi oodata võiksime õppida, kuidas nautida just praegust ajahetke. Ükskõik kui hull või tüütu olukord ka hetkel ei tundu, aastaid hiljem meenutad seda väike härduspisar silmanurgas ja mõted: “Oli see ikka imeline aeg” 🙂
Kirjuta kommentaarides, mis on järgmine etapp, mida sina enda elus kannatamatult ootad ja kuidas selle asemel preagusest hetkest maksimum võtta?
Armastusega ❤️,
Annika
Vasta ka enda jaoks järgnevatele küsimustele ja saada meilile, et sobival ajal üle vaadata.
Sinu vastuseid ei salvestata kusagil ja need on ainult sulle kasutada.
