pessimistic stroller/ pessimistlik suhtumine

Kuidas lastes alateadlikult arendada pessimistlik suhtumine

Tere! Olen Annika Tell

Tere! Olen Annika Tell

Kes oleks võinud arvata, et laste kasvatamine on tegelikult müügi- ja juhtimiskoolitus?

Loe minu lugu

Lapsed sünnivad ilma konkreetsete ootuste ja uskumusteta. On reaktsioonid ja instinktid. Täiskasvanutena on meil juba väga konkreetsed uskumused ning ootused (tihti kas optimistlikud või pessimistlikud) nii elu kui ka meie endi suhtes. Huvitaval kombel kulgebki elu tihti vastavalt meie ootustele. 

Kuidas mõnel inimesel kõik nii lihtne näib olevat

On inimesi, kes elavad justkui mängleva kergusega – asjad sujuvad, projektid õnnestuvad, lapsed käituvad nii, nagu kasvatusraamatud ette näevad ning tundub, et nende päevad on täidetud rõõmu ja rahuloluga.

Ainus asi, mis nende täiuslikus elus puudub on sädelev ükssarvik, kelle taguotsast vikerkaar välja lendab (nagu see emotikon meie telefonis:D). Kes teab, neil võib isegi see tagaaias olemas olla.  Isegi kui mõni raskus nende teele satub, suudavad nad jääda rahulikuks, rõõmsaks ning kuidagi kiirelt jälle enda tavalisele rajale tagasi pöörduda. Kade? Mina? Mis teile küll sellise mulje jättis? 😀 

Kahjuks teame kõik ka vastupidiseid näiteid. On inimesi, kelle elus justkui kõik pidevalt viltu veab – asjad ei õnnestu ning iga väiksemagi edusammu nimel tuleb neil ebaõiglaselt palju vaeva näha.

Kumba pidi see siis onkas loome ja kogeme enda elu vastavalt enda uskumustele või kujunevad uskumused vastavalt meie kogemustele? Ning kas elus viib meid kaugemale optimistlik või pessimistlik lähenemine? Huvitav mõtteteema, kas pole?

Optimism viib elus kaugemale kui pessimistlik suhtumine

Ameerika psühholoog Martin Seligman veetis aastakümneid uurides, miks see nii on. Ta jõudis huvitavale järeldusele. Inimesed, kellel elus kõik justkui võluväel korda saab, on loomult optimistid. Veelgi huvitavam on see, et nagu ta raamatus Learned Optimism  kirjutab, on nii optimism kui ka pessimism omandatavad elu algusaegadel.

Väidetavalt isegi vanuses 0-5 kujuneb inimesest välja loomult optimist või pessimist. Mis seda mõjutab? Keskkond – vanemad, õpetajad jne. Ja miks see oluline on? Pessimistidel on kalduvus depressioonile, mille all kannatab täna ligi 280 miljonit inimest!!! See on päris hirmutav number.

PALJUD LAPSED USUVAD, ET ELU PEABKI RASKE OLEMA

Kuulasin hiljuti üht podcasti, kus oli samuti juttu sellest, kuidas paljud Eesti noored ei oska elu nautida ning usuvad, et elu ongi raske. Kust siis selline pessimistlik uskumus küll tuleb? Üldjuhul on nad ju üles kasvanud väga mõnusas keskkonnas, võrreldes näiteks meie endi vanemate ja vanavanematega. Podcastis oli näide, et kui vanemad kodus olles tihti ohkavad, siis on see üks viis saata lastele sõnum, et elu ongi üks hädaorg.

Huh, õnneks mina küll ei ohka. Nii ma vähemalt arvasin! Little did I know about myself 😀

Me programmeerime oma lapsi pidevalt.
Teeme seda edaspidi teadlikult.

Kuidas mina oma lastele alateadlikult negatiivseid uskumusi programmeerisin

Samal päeval veidi hiljem sain tõestust vastupidisele. Olin just lõpetanud põrandate küürimise (jah küürimise, sest meie põrandate seisund peale laste mänguaega on meie vaesele mopile natuke liiast) ning mind valdas mõnus rahulolu. Puhtus ja kord! Lõpuks ometi!

Minu meeltenaudingu lõpetas mu armas kolmene, kes millegi peale vihastas ning kui ma tema poole vaatasin, siis oli mul selline tunne nagu oleksin ühes nendes Matrixi filmides. Nägin justkui aegluubis, kuidas poja lennutas tassist kogu mandlipiima ilusa vikerkaarena minu värskelt küüritud põrandale. MINU PUHAS PÕRAND!!!

Kuna sellest enda välja elamiseks päris ei piisanud, lendas ka tass järele. Ohkasin. OHKASIN???!!!! Jaaa, täiesti alateadlikult kerkis minust üks sügav ohe. Ma ei hakanud isegi pahandama, vaid lihtsalt ohkasin. Süütu, eks? Kes seda ikka tähele paneb? EI!!!! 

Seda pisikest süütut ohet oligi tähele pannud minu viiene, kes kommenteeris: “Koristamine on raske küll.” Ja siis taipasin, et just praegu ma loongi enda lastele kuvandit, kuidas elu on raske. Ruttu, Annika, mõtle nüüd, miks koristamine ei ole raske vaid äge…???!!!! Ma tean, et seda on üsna raske müüa, aga õnneks olen ma ju professionaal. 😀

“Mmmm, koristamine on hea! Kui puhastad kodu, siis puhastad ka hinge,” suutsin siis kiirelt välja mõelda. Ning hakkasin rõõmsa näo ja näilise kergusega piima kokku pühkima. No nii poisid, lapid kätte ja tänavapuhastusautode armee tööle!

pessimistic spilled milk/ pessimistlik suhtumine

See vahejuhtum pani mind mõtlema, mis uskumusi ma veel olen enda lastele enese teadmata programmeerinud. Avastasin näiteks, et kui nad pahandavad, et me issiga kogu aeg töötame (nende jaoks on ju KOGU AEG see, kui nad tahavad mängida, aga issi peab just sel hetkel konverentskõnel olema…on ikka jultumus :D), siis seletan, kuidas me peame tööd tegema, et raha teenida, sest see lubab meile seda mõnusat elu, mis meil on. 

TEEN SEDA JÄLLE! Programmeerin neid, et töötatakse raha pärast, mitte selle pärast, et see töö meeldib. Kuigi nii mulle kui ka mu abikaasale tegelikult meeldib tööd teha, siis selle tunnistamine lastele tundub justkui vale.

See kõlab nagu eelistaks me tööd neile. Nüüd mõistsin, et tahan, et mu lapsed teeks tööd rõõmuga, mitte raha pärast. Öeldakse ju, et vali endale töö, mida armastad ja sa ei pea enda elus päevagi töötama. Oioi, Annika, sul on veel palju tööd enda kallal vaja teha!!!!

Milliseid uskumusi oled sina enesele teadvustamata oma lastele sisendanud? (võib-olla iseendalegi)?

  • Kas elu on kerge või raske?
  • Kas töö tegemine on mõnus või raske?
  • Kas kodu korras hoida on kerge või raske?
  • Kas lastekasvatamine on kerge või raske?

Me ei programmeeri ainult oma lapsi või iseendid. Me teeme seda kõigi inimestega meie ümber – kodus, töö juures, jne. Meie ümber olev keskkond programmeerib meid samuti. Just sellepärast on oluline tähelepanu pöörata keda ja mida sa päriselt kuulad. 

Mina otsustasin igal juhul nüüdsest peale elada rõõmu ja kergusega ning seda ka võimalikult palju enda lastele edasi anda. Ilmselt see mul 100% igal hetkel ei õnnestu, aga ma vähemalt olen teadlik sellest ja üritan! Tahan neist ju kasvatada rõõmsameelsed optimistid, kes ei ohka hommikust õhtuni vaid oskavad elust rõõmu tunda!

Armastusega,

Annika

P.S. Mõtle ühele enda sõbrale, kellel võiks sellest postitusest kasu olla ning jaga seda temaga! Kõigile kulub päeva killuke positiivsust ning nii tema kui ka mina hindame seda kõrgelt!

JAGA KA SÕPRADELE

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga