Töötan igapäevaselt tudengitega Eestist ja Poolast. Minu ülesanne on treenida neid müügi- ja juhtimise valdkonnas ning jagada teadmisi ja oskusi, mis aitaks neil tulevikus oma valitud teekonnal edu saavutada. Suviti müüvad nad USAs ukselt-uksele hariduslikke tooteid lastega peredele. Läbi selle õpivad nad ennast presenteerima, inimesi kuulama, leidma vajadusi, pakkuma lahendusi – ühesõnaga müügioskust.
Sügisel ja kevadel panevad nad oma kodumaal kokku ning koolitavad välja meeskondi, mis omakorda õpetab neile juhtimisoskusi. Juhina on üks minu ülesandeid inimesi enda ümber pidevalt motiveerida. Mõnikord õnnestub see hästi, teinekord mitte nii hästi.
Ühel enda järjekordsel tööreisil Poola sain väga hea õppetunni. See oli mõnus reis. Nagu ikka oli meil mitmeid produktiivseid koosolekuid, seminare ning loomulikult sõime suurtes kogustes Pierogisid (Poola rahvustoit – pelmeenid). Sellistel reisidel teen ka alati mitmeid PC-sid (one-on-one personal conference; inglise keelest tõlgituna üks-ühele nõupidamine). Tegingi siis parasjagu PC-d ühe meie potentsiaalse meeskonna juhiga. Ta oli mitu kuud kõvasti tööd teinud, aga kahjuks tulemusteta. Arvasin, et tal on rohkem motivatsiooni vaja.
Minu üllatuseks jagas ta minuga hoopis midagi muud, mis pani selle situatsiooni hoopis teise valgusesse. Ta ütles, et ta on kõik kvoodid täitnud, aga tal puudub kirg tulemuste saavutamise jaoks. Teisisõnu – ta viib läbi hulganisti tööintervjuusid ja presentatsioone, kuid tegelikult isegi ei soovi endale isiklikku meeskonda. Ausalt öelda sattusin hetkeks kergesse segadusse. Miks pingutada nii kõvasti soovimata tegelikult tulemust?
Sellele eelnenud päeval oli ta teinud ettekande meie seminaril ning tema esitlus oli suurepärane – humoorikas ja kaasahaarav. Tal on loomulik anne inimestega kontakti saavutada ja neid motiveerida. Minu silmis on ta suurepärane juht. Ma jagasin seda arvamust ka temaga kui me seal Starbucksis istusime ning tal tulid pisarad silma.
Ta ütles, et ta ei näe ennast absoluutselt juhi rollis ja ei usu, et ta kunagi sellise positsiooni saavutab. Tema mure ei olnud motivatsiooni puuduses vaid minapildis.
Tugeva minapildi ja enesehinnanguga inimestel on suurem soov ja tung oma täit potentsiaali saavutada.
Ta nägi ennast ainult sellisena, kes ta hetkel oli (mitte veel kõige paremate tulemustega) ja üldse mitte inimesena, kelleks ta on võimeline saama. Ta ei teadvustanud absoluutselt iseenda potentsiaali.
Lapsevanematena usume me alati oma lastesse. Juhtidena usume me alati (või vähemalt peaksime) oma meeskonda kuuluvatesse inimestesse. Kuid kui tihti me seda neile ütleme? Me eeldame, et nad teavad, aga kas ikka tõesti teavad?
3 sammu oma laste ja meeskonna enesekindluse tõstmiseks:
- Näe neid sellena, kelleks nad on võimelised saama ja ära lase end heidutada sellest, kes nad hetkel on.
- Ütle neile, kui suurt potentsiaali sa nendes näed ja kui palju sa nendesse usud.
- Korda kahte eelmist sammu nii tihti kui võimalik!
Ma tean, et mul on ka endal nende sammude astumisel rohkelt kasvuruumi, kuid sel päeval sain ma väärtusliku õppetunni. Otsustasin, et nüüdsest pööran ma rohkem tähelepanu inimeste kuulamisele. Soovin väga, et nad jagaksid minuga oma mõtteid, hirme ja kõhklusi. Ma ei taha nendesse lihtsalt uskuda, vaid anda neile ka teada, kui palju ma tegelikult neist hoolin ja nende potentsiaali usun.
Kui minu lapsed või tiimikaaslased vaatavad aastakümneid hiljem meie suhtele tagasi ja tunnevad, et uskusin nendesse rohkem kui nemad ise, siis tunneksin, et olen enda missiooni saavutanud. See tähendaks, et ma elasin oma elu hästi.
Me peaksime olema oma lähedaste suurimad fännid – miks mitte alustada kohe praegu ja anda neile teada, kui palju me neist hoolime ja kui palju me nendesse usume!
Sa ju tead, et parim aeg tegutseda on nüüd ja praegu!
Seega, kuna sul on juba see postitus lahti, võta paar minutit, et mõelda järgnevatele küsimustele, neile vastata ja saata omale meilile, nii et saaksid neid sobival ajal üle vaadata.
Sinu vastuseid ei salvestata kusagil ja need on ainult sulle kasutada.
