Kas sul on mõni tegevus, mis on vajalik, kuid mida sulle kohe üldse teha ei meeldi ja teeksid ükskõik, mida muud, et sellest pääseda? Mida siis teha, kui seda kuidagi tegemata ei saa jätta? Teha see ära hambad ristis või leida mingi muu lahendus?
Miks ma ei armasta süüa teha?
Minul kuulub sellise tegevuse hulka söögitegemine. Ma ei armasta süüa teha, kohe üldse mitte. Kuna pere peab sööma, tunnen ema ning abikaasana kohustust neile mingit suupistet siiski pakkuda. Kuigi tegelikult suudab inimene söömata üsna kaua elada, kui piisavalt vett juua, arvan ma, et nad helistaksid kohe lastekaitseametisse, kui ma klaasi vett neile õhtusöögiks ette paneksin :D.
Niisiis leidsin end eile õhtul jälle pliidi tagant. Poisid hõivasid ennast meie elutoa diivanil, mis oli kaasaegseks lõbustuspargiks muudetud, seega sain nautida köögis natuke rahu. Mitte küll täielikku vaikust, sest meie kodu on avatud köögiga, kuid siiski veidi rahulikumat fooni. Lõbustuspargis käis piletite müümine täie hooga ning erinevad atraktsioonid kogusid populaarsust. Olen juba leppinud mõttega, et pigem mõne aasta pärast uus diivan osta, kui lastelt pidevalt lõbu ära võtta. Sedasi säilitan ka oma populaarsust veidi :D.
Mõtlesin, et kasutan seda rahulikku aega ära ja asusin kuulama pooleliolevat audioraamatut. Korraga mõistsin, et kui saan söögi valmistamise ajal ka midagi kasulikku teha, tundub see tegevus päris talutav. Talutav, mitte nauditav – ärme lähe hulluks, nauditava tegevuseni on veel pikk tee. Mind tabas arusaam, et suurim põhjus, miks mulle ei meeldi süüa teha on see, et see tundub nii suure ajaraiskamisena.
Miks?
Esiteks, ma ei naudi seda tegevust. Teiseks – võimalus, et poisid minu kulinaarset hõrgutist naudivad on 50/50. Mees vähemalt sõnadega hindab, aga elevust ta silmis laua taga väga tihti ei näe. Fakt on see, et tunni pärast, kui kõik on söönud, on sellest pliidi ees veedetud ajast järel vaid hunnik pesemata nõusid, lauaalune on kaetud toidu jääkidega ning peale vanniskäiku tullakse nagunii kööki midagi head nõudma. Ma ei liialda, kui ütlen, et meie külmiku ust kasutatakse rohkem kui kõiki teisi uksi kokku.
Koristamisega on näiteks teine lugu. Kui ajastus on õige, säilib korras tuba terve öö ning vähemalt hommikul on rõõm puhast kodu nautida (kuni härrad ärkavad). Õhtusöögiga on seis oluliselt kehvem. Isegi kui õhtusöök õnnestus, on hiljemalt hommikuks kõik näljased kui hundid.
Kui midagi ei toimi, ei pea muutma seda, mida sa teed vaid seda, kuidas sa seda teed.
Nagu kirjutan ka enda blogi avalehel, meeldib mulle väga mõtteviis, et kui midagi ei toimi, siis ei pea muutma seda, mida sa teed, vaid seda, kuidas sa seda teed. Vahel on meil justkui silmaklapid peas ning sammume vaid ühte iseenda poolt sissetallatud rada. Tegelikult on neid metsaradasid ka teisi, tuleb vaid kasutada julgust ja loomingulisust, et leida endale parim tee. Saame muuta seda, kuidas me midagi teeme või enda suhtumist sellesse.
Kuidas muutus minu suhtumine söögitegemisse?
Kui olin aru saanud, mis mind söögi tegemise juures kõige rohkem häirib ning kuidas seda muuta, ei tundunudki see enam nii tüütu kohustus. Kui keegi juhtub samal ajal köögis olema, saame koos kvaliteetaega veeta. Kui mitte, saan ennast samal ajal harida. Mõlemat pidi on tulnud sellest välja midagi paremat, kui tühi kõht, mis külmkapi sisu paar tundi peale söömist juba jälle uudistab.
Vasta ka enda jaoks järgnevatele küsimustele ja saada meilile, et sobival ajal üle vaadata.
Sinu vastuseid ei salvestata kusagil ja need on ainult sulle kasutada.
