Ajaplaneerimiscoachid ütlevad, et ei ole hullemat asja, kui üritada teha perfektselt seda, mida me ei peaks üldse tegema. Sama kehtib minu arvates inimeste vahelise suhtluse kohta ning mängu tuleb oskus inimesi lugeda. Ei ole kindlamat viisi suhteid tuksi keerata, kui kirglikult üritada lahendada probleemi, mida ei ole tegelikult üldse olemas ning samas ignoreerida tõelist valupunkti. Vaata ükskõik millist romantilist komöödiat ja näed, et mu teoorial on iva sees.
Hiljuti üllatas mu vanem poeg mind sellega, et teatas: “Ma ei taha enam jalgpalli trennis käia”. Esimese reaktsioonina tahtsin hüüda: ‘MIDA??? MIKS??? Sulle ju meeldib seal käia ja tuleb juba nii hästi välja!’. Suutsin enda emotsioone seekord kontrollida (iga kord see muidugi ei õnnestu :D) ning otsustasin kasutada strateegiat, mida läbirääkimis- ja müügimaailmas tuntakse kui LABELING (sildistamine).
Probleemi lahendamise asemel ürita inimesi lugeda ning määratleda antud emotsioon
Labeling tähendab, et püüame vaadelda olukorda teise inimese seisukohast. Üritame aru saada, mis emotsioon on TEGELIKULT öeldud sõnade taga ning selle siis valju häälega, rahulikult ning austavalt välja öelda.
Ma tean, et seda on kergem öelda, kui teha, aga vahel tuleb lihtsalt sügavalt sisse hingata ja viieni lugeda, et vältida emotsionaalset väljapurset, mida hiljem kahetsed. Mida parem meie läbirääkimis- ning inimeste tundmise oskus, seda kindlamalt see meil õnnestub. Ja keda me veel paremini võiks tunda, kui mitte iseenda lapsi :).
Kui emotsioonile on nimetus antud, siis saab sellega tegeleda. See tähendab, et enda seisukoha õigustamise asemel tegeleme ÕIGE emotsiooniga ning PÄRIS probleemi lahendamisega.
Minu kogemus näitab, et negatiivsete emotsioonide sõnastamine töötab ülihästi. See mõjub inimesele, kes seda emotsiooni tunneb, väga vabastavalt ning rahustavalt. See on justkui see purunenud tamm Frozen 2 multikas, mis linna hävitamise asemel tegelikult kõik nõiduse alt vabastab ning suhted päästab. Kui emotsioon on sõnastatud, saab inimene justkui selle kammitsaist vabaks ning suudab keskenduda lahendusele — selle nimi pole hookus-pookus, vaid lihtsalt fookus.
Inimesed JA LAPSED (nemad on ju ka inimesed) ei ütle, mida mõtlevad, ei mõtle, mida ütlevad ega räägi täislausetega.
Kui suudame sõnastada päris probleemi ning emotsiooni, tunneb teine pool, et mõistame teda ning on ka lahendustele kordades rohkem avatud. Kui üritame ainult enda ideid peale suruda süvenemata, mis on öeldud sõnade taga, siis enamasti ei saavuta me sellega midagi. Tegelikult muidugi saavutame. Saavutame selle, et see inimene tahab järjest vähem meiega enda tõelisi tundeid ning muresid jagada.
See kehtib ka laste puhul. Nad võivad meie võimuvõitluses hetkeks olukorraga leppida, kuid pikas perspektiivis lisab see vaid mõrasid omavahelisse suhtesse ning vähendab võimalust, et nad edaspidi avameelselt enda probleeme meiega arutama tulevad.
Kui kaotame usaldusväärse suhte lastega, kui nad on 5 aastased, siis vaevalt nad teismelistena meile enda muresid kurtma tulevad ja see on aeg, millal me tahame, et nad meie poole pöörduksid selle asemel, et terve maailma peale vihased olla.
Traditsioonilise läbirääkimise nõuanne soovitab inimesed probleemist eraldada, aga seda on keeruline teha kui probleemiks on inimese emotsioonid.
- Chris Voss, Never Split the Difference
KUULA! Päriselt kuula!
On väga oluline mõista mitte ainult sõnu vaid tegelikke tundeid nende sõnade taga. Kuidas seda teha? Siit tuleb ninjatrikk – KUULA! Päriselt kuula! Kuula iga keharakuga, mida teine inimene üritab öelda ning proovi panna end tema kingadesse (lastel muidugi suhteliselt väike kinganumber, aga üritame:)).
Aitab, kui jälgime ka nende nägu, hääletooni ning kehakeelt üritades mõista, kas see läheb välja öeldud sõnumiga kokku. Lastest on veidi kergem läbi näha, sest nad pole veel võltsi naeratuse kunsti ära õppinud.
Uuringud näitavad, et sõnad moodustavad suhtlusest tegelikult vaid väikese osa. Dr. Mehrabian pani selle järgmisesse valemisse: edasiantavast sõnumist 7% on sõnad, 38% on hääletoon ning 55% on kehakeel. See tähendab, et 93% suhtlusest toimub sõnadeta. Seda tasub ka lastega suheldes meeles pidada. Kas nende sõnad annavad edasi nende tegeliku emotsiooni?
Sõnasta probleem
Kui tundub, et oleme tegelikust emotsioonist aru saanud, siis tuleks see sõnastada. Sõnastamisel kasuta järgmisi alguseid:
- Kõlab nagu…
- Näib, et / Tundub nagu…
- Paistab, et…
Ära kasuta sõna MINA, nagu nt: Mulle tundub, et… Seda tehes keerleb jällegi kõik sinu, mitte teise inimese ümber ning samas paneb sinu õlule justkui ka lahenduse leidmise.
See tehnika töötab ka iseenda puhul. Vahel aitab, kui endale kõva häälega öelda: ‘Ma olen hetkel väga vihane, sest mu laps viskas just mu lemmik kruusi põrandale kildudeks’. See annab võimaluse enda emotsioonist aru saada ning hoiab ära selle, et enda emotsiooni välja laskmiseks esimese ettejuhtuva taldriku kruusile põrandale seltsiks lennutad. Vastasel juhul on uute nõude ostmine iganädalaseks ülesandeks.
Läbirääkimiste tõeline eesmärk on luua connection (ühendustunne) ja tunne, et inimest on mõistetud. Seda saab teha läbi siira huvi ja süvenenult kuulamise olles 100% enda tähelepanuga hetkes.
Kokkuvõtvalt LABELING tehnikast:
- Kuula tähelepanelikult ja ürita aru saada öeldu taga peituvast emotsioonist.
- Määratle antud negatiivne emotsioon nii hästi kui suudad.
- Ole vait ja lase neil rääkida (sinu eesmärgiks on kuulda vastuseks ‘Täpselt nii’ / ‘Õige!’)
Kuidas siis meie lugu lahenes.
Mulle meenus, et laps oli hiljuti olnud pettunud, et jäätiseauto tuleb meie elamurajooni just alati reede õhtul ja täpselt tema jalkatrenni ajal.
Olen aru saanud, et jäätiseautost jäätise ostmise juures on lastele mingi eriline võlu. See on vähemalt 117 korda ägedam, kui poest tellimine. Vanemate rõõm on muidugi sama jäätise eest oluliselt rohkem raha välja käia :D. Oleme meie alles õnneseened.
“Tundub, et sulle teeb tuska asjaolu, et jäätiseauto tuleb meie maja juurde alati just sinu jalkatrenni ajal”, sõnasin.
“JAAAAAAA! SEE ON NII EBAÕIGLANE!!!! Väikevend saab alati sel ajal kodus olla, aga mina pean jalkatrennis olema. EBAÕIGLANE!!!!!!!!.”
“Mis sa arvad, kui paluksime jäätiseautol tulla meie maja juurde edaspidi veidi hiljem, kui sa trennist tagasi oled?”
“Ooo, see oleks küll lahe!”
“Kas siis käiksid hea meelega trennis edasi?”
“Muidugi! Ma olen ju nii hea jalgpallur”, sõnas ta rõõmsalt ning jooksis õue vennaga jalkat taguma.
Armastusega,
Annika
P.S. Mõtle ühele enda sõbrale, kellel võiks sellest postitusest kasu olla ning jaga seda temaga! Kõigile kulub päeva killuke positiivsust ning nii tema kui ka mina hindame seda kõrgelt!
